Kink ämmale

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama natuke kaugemalt.. Nimelt sain ma tuttavalt kahte sorti vahvat kangast.. üsna pea olin kindel, et tahan endale nendest seeliku õmmelda. Kui juunikuu Tiiu ajakirjas oli lapiseeliku tegemise juhend, siis otsustasingi käärid kätte võtta ning sealse õpetuse järgi toimida. Lõikasin lapid, ajasin lapid kokku ribadeks, ribad ühendasin ringiks ning alustasin siis ringide kokkuõmblemist. Juba poole peal tekkis kahtlus, et asi pole õige.. ja kui olin kõik ringid kokku ajanud selgus kurb tõsiasi, et minule on see seelik totaalselt suur.. nägin sellega välja nagu heinasaad :)) Tuju nullis viskasin seeliku kapinurka..

Õnneks ei läinud riie siiski raisku, sest eelproov näitas, et ämmale sobib seelik kenasti.. ajasin vaid uue värvli peale, tegin lõppviimistluse ning täna sai seelik ämmale sünnipäevakingina üle antud.

Ääretult ilus riie minumeelest.. ja mul on seda veel, niiet jonni ma ei jäta ja mingi hetk on mul ka endal selline seelik :) Ainult seekord siis natuke väiksem :)

Aga ämmale tegin veel seelikuriidest inspireerituna ka ühed kõrvarõngad...

Ja kuna fimopakid juba laua peal olid, siis katsetasin lihtsalt ka kaelaehte tegemist.. tulemus polnud just see mis lootsin.. aga no pildi panen ikka siia üles :) Tahtsin teha hästi, aga tuli välja nagu tavaliselt..

Ja veel.. Juba mõnda aega tagasi soovis ämm, et teeksin neile majasildi. Asi venis, kuna selgus, et vana head puidupõletit pole enam kellelgi alles... lõpuks leidus siiski hea naabrimees, kes oma aparaati (pärit aastast 1979) laenas ning silt sai täna hommikul valmis.

 

Seda puidule põletamist sai viimati tehtud vist põhikooli ajal.. aga kah lahe nokitsemine. Pean nüüd plaani, et äkki peaks päris omale ka ühe tänapäevasema aparaadi murtesema.. kes teab, millal vaja võib minna...