Mütsilugu

Alustan sellest, et mul on kodus üks noorhärra, kellel kuidagi ei taha kõrvad mütsi sees seista. Kuna nüüd käsitöö hullus peal, siis mõtlesin, et katsetaks ise miskit valmis pusida. Leidsin päris mitmes blogis mütse, millel oli kuklaosa pikemaks kootud, et kõrvad paremini soojas püsiks. Tundus hea idee. Niiet vardad kätte ja kuduma :)

Algus kulges ilusti. Kudusin soonikuosa, siis kahel vardal kuklaosas edasi-tagasi umbes 3-4 cm, iga rea lõpus lisasin ühe ootel oleva silmuse. Ja siis uuesti ringiratast. Probleemid algasid siis, kui oli aeg kahandama hakata. Esimese ropsuga hakkasin liiga vara kokku võtma ja müts jäi väike. Niiet järgnes harutamine. Teisel katsel võtsin liiga palju ühel real kokku ning lõpptulemus meenutas pensionäri peakatet :) Uuesti vardad välja.. Asi, mis mulle kudumise juures kõige vähem meeldib on see, kui silmad maha jooksevad või tuleb harutada ja silmi uuesti üles korjama hakata. Ühesõnaga on mütsil kenasti näha kohad, kus ma olen harutanud.. kahjuks..
Aga ega ma jonni jätnud :) Kolm on kohtu seadus. Aga nüüd ostustasin mütsi hoopis teisiti lõpetada kui algselt plaanis. Lisaks õmblesin alla õhukse fliisist voodri, et ikka soojem oleks. Ise jäin lõpptulemusega enam-vähem rahule, uus omanik ka. Kas ka kõrvad seal sees püsivad, seda näitab aeg...

Lõng: Elisèe Laine (100% akrüül) Vardad: nr. 3.

Järgnevaks on vaja tellimustööna teha kolm salomoni tehnikas õlarätikut/salli.. esimene juba käsil...