Aga nüüd siis seelikust :)
Olen seda lapiseeliku mõtet veeretanud juba päris mitu aastat. Aga iga kord kui õmblema mõtlesin hakata, siis kadus suur tuhin ära ja tegin lihtsalt satsiribadega seeliku. Sel aastal võtsin end käsile :) Toonideks valisin punased, roosad, valged... piisavalt kangaid aga kodus ei leidunud, seega võttis ka õigete materjalide leidmine aega. Kokkuvõttes sai sinna seelikusse nii uusi, kasutatud kui ka nõukaaegseid kangaid... õhemaid ja veidi toekamaid ning erinevatest materjalidest. Väga laia seelikut ma ka ei tahtnud, seega sättisin ribade pikkused veidi tagasihoidlikumad kui tavaliselt tehakse. Minu seeliku alumine äär sai umbestäpselt 304 cm.
Kui lappe põrandal järjekorda seadsin, siis üritasin nii laduda, et ühesugused kangad üksteise lähedale ei satuks.. aga kokku õmmeldes kattuvad osa kangad siiski.. See on ka ainuke asi, millega ma veidi rahul pole. Aga muidu tuli seelik täpipealt nagu olin ette kujutanud.
Mulle tegelikult meeldis see seeliku õmblemine kohe väga... sellest tingituna ka postituse pealkiri... sest mul on kangesti selline tunne, et see ei jää viimaseks :)
Aga nüüd siis mõned Mairi tehtud imelised pildid!
No comments:
Post a Comment